MAA – MEIE EMA, ILM – MEIE ISA. Märkmeid looduse rollist Liivimaa 14. sajandi ajaloos; pp. 3–23

Looduse ja ühiskonna koostoime arvestamine ajaloonarratiivis on riskantne ettevõtmine. Selle tulemuslikkus oleneb mitmetest asjaoludest. Esmalt sõltub see ajaloolase valmisolekust ja soovist näha loodust ning inimest vastastikustes seostes. Ajalookirjutuslikul traditsioonil on sealjuures etendada oluline roll, sest tahes-tahtmata jätkab narratiivi looja mingit kirjutuslikku tava. Teine raskus on tunnetuslik: loodusfakti muutmisel ühiskondlikuks faktiks puudub üheselt mõistetav protseduur. Kolmandaks: loodusteaduste kiire arengu juures jääb ühiskonnateadlane selle tulemuste lülitamisel narratiivi alati sammu või paari võrra maha. Viimasel poolelsajal aastal on tekkinud terve rida uusi distsipliine (ajalooline geograafia, klimatoloogia, ökoloogia jt) ja diskursusi (näiteks ühiskondlik haavatavus), mis kindlasti toetavad minevikupildi täpsemaks muutmist, kuid nende raames saadud uurimistulemused rakenduvad ajalooteaduses aeglaselt. Artiklis on tehtud katset mõtestada kahe loodusest tingitud 14. sajandi kataklüsmi, Suure nälja (1315–1317) ja musta surma (katk jõudis Liivimaale 1351. aastal) mõju Liivimaa arengule. Sealjuures on lähtutud Norbert Eliase formuleeritud arusaamast, et ühiskonnad kujutavad endast pidevas muutumises olevaid inimsuhete võrgustikke ehk figuratsioone. Enamik Suure nälja Euroopast teadaolevaid tunnusjooni (nälja­surmad, haigused, kannibalism, hälbed ühiskondlikest normidest kinnipidamisel jne) kajastuvad ka Liivimaal, olgugi et figuratsioonide toimimisest puudub meil faktoloogia vähesuse tõttu täpsem ülevaade. Suure tõenäosusega oli kõige vähem haavatav Saksa Ordu Liivimaa haru, kes võis oma eelisolu­korda poliitilistel eesmärkidel ära kasutada. Musta surma puhul tuleb inimestevaheliste sõltuvus­võrgustike muutumisel arvestada kahe tasandiga. Esmalt katku laastamistöö kohapeal, mille ulatust on aga allikate vähesuse tõttu raske hinnata. Et aga Liivimaa polnud surmavast tõvest säästetud reservaat, pole põhjust kahelda. Sellest kirjutavad nii Liivimaa kui Põhja-Saksa allikad. Katku mõju teine tasand puudutab Liivimaa seotust Saksamaaga. Liivimaa kujutas endast kvaasikoloniaalset struktuuri, mille funktsioneerimisel etendasid määravat rolli sidemed Saksamaaga. Eriti tihe oli Liivimaa hansalinnade seos Põhja-Saksa linnadega. Kuna musta surma laastamistöö on näiteks Lübecki puhul suhteliselt hästi dokumenteeritud, siis kindlasti avaldasid inimkaotused Saksamaal mõju hansa­ruumi teisenemisele. Võib-olla saab Liivimaa hansalinnade emantsipatsiooni 14. sajandi teisel poolel seletada just nimelt katkust tingitud inimsuhete võrgustiku teisenemisega. Kuid tervikuna on mus­tast surmast tingitud inimkaotused pannud piirid nähtusele, mida tuntakse Saksa idakolonisatsiooni nimetuse all. Selle tervikmõju Liivimaa ühiskonnale vajab täpsemat selgitamist.