Eimiski-kunst. Nihilistlikust loomest eesti luule näitel

Artiklis käsitletakse nihilistliku kirjandusloome võimalusi eesti luule näitel. Nihilismi ei mõisteta artiklis väärtusprobleemina, vaid ontoloogilise probleemina. Nihilistlikku kirjandusloomet käsitletakse taotlusena tuua sõnasse teine, eimiski. Artikli teoreetiline raamistik toetub põhiliselt Gianni Vattimo languse ontoloogia kontseptsioonile, aga ka Friedrich Nietzsche, Martin Heideggeri ja Maurice Blanchot' töödele. Samuti analüüsitakse artikli teoreetilises osas eimiski väljendamise võimalusi eesti keeles, tuginedes Uku Masingu ning Jaan Kaplinski mõttekäikudele. Luuletajatest käsitletakse artiklis enim Jaan Oksa ja Juhan Liivi. Analüüsi käigus tuuakse esile järgmised eimiskiga seotud poeetilised figuurid: ootus ja luhtumus, langus ja loojak, hullus, surm. Analüüsi tulemusena selgub, et nihilistlik loome on eesti luules tugevalt esindatud, kuid ei filosoofias ega luules pole võimalik saavutada otsest juurdepääsu eimiskile, tuleb piirduda aimamisega, vihjamisega. The paper discusses the possibilities for creating nihilistic literary works, using Estonian poetry as an example. The paper regards nihilism as an ontological problem, and not as a problem of values. Nihilistic literary creativity will be treated as an attempt to introduce nothingness. The theoretical framework is provided by Gianni Vattimo's ontology of decline, as well as by the works of Friedrich Nietzsche, Martin Heidegger and Maurice Blanchot. The paper also analyzes, relying on the ideas put forward by Uku Masing and Jaan Kaplinski, the possibilities of expressing nothingness in the Estonian language. As to Estonian poets, the paper will focus on the works of Juhan Liiv and Jaan Oks. The analysis of their works highlights the following poetic figures related to nothingness: anticipation and failure, decay and decline, madness, death. The analysis will demonstrate that nihilism is strongly present in Estonian poetry. However, since neither philosophy nor poetry has direct access to nothingness, one must remain content with presentiments and allusions.