ILM TEEB AJALUGU. ASPEKTE TALURAHVA ÜHISKONDLIKUST HAAVATAVUSEST EESTI- JA LIIVIMAAL 19. SAJANDI ALGUL; pp. 18–40

Artiklis on uuritud ilmaoludest tingitud ühiskondliku häireolukorra avaldumist Eesti- ja Liivi­maal 19. sajandi algul. Haripunkt saabus 1808. aastal ja seda ilmestavad talurahvast tabanud toime­tuleku­raskused, näljahäda ning järsult tõusnud suremus. Historiograafiliselt pole see erakordne ühiskonnaseisund Eestis märkamata jäänud, seda on eesti ajalooteaduses käsitletud mitmest aspektist. Ent selle täpsemat kulgu pikemal ajalõigul läbi võimalike kasuaalsete suhete jada pole jälgitud. Andmeid ilma ja selle mõju kohta ühiskondlikule elule muidugi on, kuid need on enamasti üksikud teated, mis katavad Eesti ala ebaühtlaselt. Põhja-Läti Burtnieki kihelkonna pastor Johann Heinrich Guleke, kes pidas seal aastail 1769–1816 hingekarjaseametit, on aga oma kirikukroonikas ilmast tingitud ühiskondliku häireolukorra geneesi ja selle erinevaid tahke üsna detailselt ning usutavalt kirjeldanud. Guleke kroonikas kirjapandut perioodist 1806–1816 on artiklis baasandmestikuna kasu­tatud, et leida vastust küsimusele, kas sama mustrit võib ka Eesti alal täheldada. Probleemi püsti­ta­misel lähtuti asjaolust, et Eesti ja Läti ajalugu on olnud pikkadel perioodidel ühesuguste ühiskondlik-poliitiliste jõudude kujundada (käsitletaval perioodil kuulusid nii Lõuna-Eesti kui ka Põhja-Läti administratiivselt Liivimaa kubermangu) ning maarahva sotsiaalses haavatavuses peaks palju kat­tuvusi olema. Lisaks sellele pole näiteks Põhja-Läti ja Lõuna-Eesti loodusoludes palju erinevusi. Kõige objektiivsemat võrdluspilti pakub demograafiliste protsesside, ennekõike surmakõverate uuri­mine, toetudes meetrikaraamatute andmestikule. Kahjuks on Läti ala meetrikaraamatud Eestiga võrreldes halvemini säilinud. Põhja-Läti kihelkondadest kui Eesti alale kõige lähemal asuvatest ja eeldavasti siis ka sarnaste ilmaolude meelevallas olnud piirkondadest oli võimalik välja arvutada vaid kolme kihelkonna surmakõverad aastaist 1806–1816. Nendeks on Cēsis ehk Võnnu, Dikļi ja Ērģeme ehk Härgmäe. Kõigis kolmes hakkab surmakõver tõusma 1807. aastal, saavutab apogee 1808. aastal ja näitab selgeid langusmärke 1809. aastal. Sama kordub kolmes Lõuna-Eesti kihel­konnas, Kanepis, Otepääl ja Karulas ning ka valimisse haaratud Haljala kihelkonnas Põhja-Eestis. Ühtlasi saame seitsme kihelkonna andmete alusel väita, et Tambora vulkaanipurse Indoneesias 1815. aastal ei kujundanud siinmail järgmisel aastal ränkade tagajärgedega ilmaefekti, mida annaks liigitada “aastaks ilma suveta”, nagu see oli näiteks Põhja-Ameerikas, Šveitsis ja mujalgi Euroopas Eesti ning Läti alast lõuna pool. Eestimaa kubermangu üheksa kihelkonna surmamustrit on jälgitud perioodil 1807–1809. Siin ilmneb sarnasus eelnevalt analüüsitutega Jüri, Jõelähtme, Kuusalu, Kose, Risti ja Harju-Madise kihelkonnas. Harju-Jaani, Simuna ja Ambla kihelkonnas on surmakõver veidi teistsuguse kujuga. Harju-Jaanis on paljude surmade aastaks 1807 ja järgmisel kahel aastal ilmneb selge langus. Simunas saavutab suremus apogee hoopis 1809. aastal. Amblas on aga suremus 1807. aastal peaaegu sama mis 1808. aastal ja langeb 1809. aastal. Seesuguseid regionaalseid erinevusi on keeruline seletada. Tegemist võis olla lihtsalt asjaoluga, et ilmaolud olid piirkonniti veidi erinevad ja Guleke kirjeldatud kasuaalsete suhete jada ei toiminud mõnel pool. Ilma poolt põhjustatud toimetulekukriiside juures tuleb arvestada sellega, et otseselt näljast tingitud surmi oli vähe. Asja­olu, mis tõstis surmakõverat, oli alatoitumuse tõttu järsult suurenenud vastuvõtlikkus nakkus­haigustele.