ISLANDI 1783. AASTA VULKAANIPURSKE VÕIMALIKUST MÕJUST EESTIS. Keskkonnaajalooline arutlus; pp. 51–73

1783. aasta Laki vulkaanipurset Islandil on oma mõju poolest elusloodusele, sh ka inimesele, peetud üheks holotseeni kõige vägivaldsemaks looduse jõudemonstratsiooniks. Laki vulkaan hakkas purskama 8. juunil ja rahunes alles 7. veebruaril 1784. Purskega paisati õhustikku umbes 120 mega­tonni vääveldioksiidi (SO2) ja väiksemates kogustes ka teisi toksilisi ühendeid. Enamik sellest leidis tee maapõuest õhustikku umbes pooleteise kuu jooksul. Seetõttu oli toksiliste ühendite, eelkõige SO2 kontsentratsioon suur. SO2 kokkupuutel õhus leiduva veega moodustub väävelhape (H2SO4), mis sajab maapinnale nn kuiva uduna (dry fog) ja on ohtlik nii floorale, faunale kui ka inimese tervisele. Laki poolt ringlusse paisatud mürgiste ühendite jäljed ulatuvad Aasiasse, Põhja-Aafrikasse ja Põhja- ning Lõuna-Ameerikasse, rääkimata Euroopast. Vana Maailma ajakirjanduses leidis kuiva udu laiali­laotumine elavat vastukaja. Kirjeldati selle laastavat mõju. Eesti alalt selliseid kirjeldusi ei leidu. Selle põhjuseks on asjaolu, et siinmail lihtsalt polnud perioodilisi väljaandeid. Ainsana on 1783. aasta erakorralistest ilmaoludest kirjutanud Königsbergis 1791. aastal ilmunud käsitluses Liivimaa loodus­oludest Jakob Benjamin Fischer, Carl Linné juures tudeerinud õpetlane. Tema tähelepanekutes koha­likest ilmaoludest 1783. aastal leidub mitmeid seiku, mis kattuvad tolleaegsete autorite teiste maade kirjeldustega. Fischer kirjutab kogu suve tuntavast väävlilõhnast, närbunud floorast ja tihedast udust. Samuti väidab ta, et suvi oli siinmail tavalisest tunduvalt soojem, kuid mitte erakordselt kuum, nagu on kirjutatud Lääne-Euroopa perioodilistes väljaannetes. Omaette probleemiks on see, kuivõrd terviseohtlikud olid toksilised gaasid ja sellele sekun­deeriv keskmisest kõrgem õhutemperatuur. Inglismaa ja Prantsusmaa 1783. aasta kohta koostatud statistika näitab selgelt, et suvekuudel – ajal, mil tavaliselt sureb inimesi kõige vähem – oli suremus plahvatuslikult suurenenud. Inglismaal näiteks oli 18. sajandil vaid üks aasta (1728), mil suvine sure­mus lähenes 1783. aastale. Sel aastal tabas maad ränk tüüfuse- ja rõugepuhang. Sama muster – suve­kuud on kõige väiksema suremusega – kehtib Lemming Rootsmäe uurimuse põhjal ka 18. sajandi Eestis. Artikli eesmärgiks on leida vastus küsimusele, kas suremus Eestis 1783. aastal oli sama mis Inglismaal ja Prantsusmaal, st kas siin oli märgata suurt suvist surmalainet. Valimi koostamise aluseks võeti Eestimaa kubermangu koguduste pastorite konsistooriumile saadetud aruanded sündide, surmade ja abiellumiste kohta, mis avaldati igal aastal Revalsche Wöchentliche Nachrichtenis. Aruannete alusel arvutati välja, millistes Põhja-Eesti kogudustes oli 1783. aasta iive negatiivne. Selgus, et 52 kogudusest olid negatiivse iibega 23. Edasi tehti valik negatiivse iibega kogudustest (Simuna, Järva-Jaani, Järva-Madise, Ambla, Väike-Maarja, Kose ja Jõelähtme) ning selgitati säilinud surma­meetrika alusel välja 1783. aasta sesoonne suremus kuude kaupa. Et see oleks võrreldav Inglismaa ja Prantsusmaa vastavate näitajatega, kus esitati andmed ka 1782. ning 1784. aasta sure­muse kohta, siis arvutati ka see välja. Paralleelid on selgesti tõmmatavad: 1783. aasta suvised surmad olid Põhja-Eestis, Inglismaal ja Prantsusmaal sama sesoonsusega (äkiline suremuse suurenemine suve­kuudel). 1782. ja 1784. aasta suvine suremus oli aga nii Põhja-Eestis, Inglismaal kui ka Prantsusmaal väike. Erinevus on siiski selles, et Eestis suri palju inimesi kuu aega varem, st juunis, kuid Inglismaal ja Prantsusmaal alles augustis. Seesugust ajalist nihet pole võimalik seletada asjaoluga, et Gregoriuse kalender kehtestus Eestis alles 20. sajandi algul. Et kontrollida, kas sama suremusmuster kehtib ka Liivimaa kubermangu Eesti alal, mille kohta puudub ametlikult avaldatud statistika, uuriti surma­meetrika alusel kolme aasta sesoonset suremust kolmes koguduses: Otepää maakoguduses, Kambjas ja Kanepis. Kanepi puhul on selge, et 1783. aasta juunikuine suremus oli küll suur, kuid see ei ületanud sama aasta esimese nelja kuu suremust. Küll oli aga suremus Otepää ja Kambja koguduses 1783. aasta juunis-juulis plahvatuslikult suurenenud. Juunikuine suremus oli Otepääl isegi nii suur (102 meetrikas registreeritud surma), et vaimulik oleks pidanud päevas vähemalt kolm matust läbi viima. Plahvatuslikult suurenes suremus juunis ja juulis ka Kambja koguduses. Statistika veenab, et 1783. aastal oli Eestis paiguti tegemist suure suremusega, mida võib seostada Laki purskest tingitud mürgiste gaaside levikuga, millele sekundeeris tavalisest soojem õhutemperatuur. Mõlema faktori koosmõjul võis tekkida füsioloogilise stressi, krooniliste haiguste ägenemise ja nakkushaiguste suurem levik ning see võis soodustada näiteks ka sääskede vahendusel leviva halltõve massilist esinemist. Kuid suure suremuse peapõhjused jäävad siiski välja selgitamata.