Poetics and Perception of Interartistic Performance / Kunstidevahelise etenduse poeetika ja taju

Abstract: The article investigates the poetics and perception of interartistic performances, using two theatre productions – NO47 A Girl That Was Looking for Her Brothers (2014) and NO33 Hysteria (2017) – by Estonian performance artist and scenographer Ene-Liis Semper at the Theatre NO99 as case studies. A theoretical and methodological framework will be developed for the purpose of the analysis, based on Erving Goffman’s notion of the frame and on transformative aesthetics elaborated in art research and psychology.   Artiklis uuritakse kunstidevaheliste etenduste poeetikat ja taju, tuginedes kahele juhtumiuuringule – etenduskunstniku ja stsenograafina tuntud Ene-Liis Semperi lavastustele  „NO47 Tüdruk, kes otsis oma vendi“ (2014) ja „NO33 Hüsteeria“ (2017) Teatris NO99. Selleks arendati välja spetsiaalne teoreetiline ja metodoloogiline raamistik, lähtudes Ameerika sotsioloogi Erving Goffmani terminist raam ning filosoofias (Dewey 1958), psühholoogias (Pelowski ja Akiba 2011) ja teatriteaduses (Fischer-Lichte 2008) tuntud transformatiivse esteetika käsitlustest. Kunstidevahelise etenduse defineerimisel on tuginetud Patrice Pavisile, kes termini kunstidevaheline (interartistic) puhul on eristanud viit tähendusvälja, millest viimane ja kõige kitsam tähistab ühe kunstiliigi printsiipide projektsiooni ühele või mitmele teisele kunstiliigile. Ta on toonud kunstidevaheliste teoste näiteks etenduskunsti ja installatsiooni, mis tsiteerivad ja adapteerivad teiste kunstiliikide tehnikaid ja aspekte. (Pavis 2016, 103) Kuid kuidas mõista performatiivse pöörde järgses kultuurisituatsioonis, kus etenduslikkus on tunginud peaaegu kõikidesse kunstiliikidesse, kunstidevahelist etendust? Väidan, et etenduses kui heterogeenses ja laialivalguvas nähtuses on siiski säilinud või tekkinud teatud sisemised konventsioonid, mis loovad vastuvõtul kindlaid ootusi. Artiklis vaadeldakse Semperi kunstidevahelisi teoseid, kus etendus- ja installatsioonikunst on projitseeritud teatrilavastustele. Analüüsitud lavastustel on palju sarnasusi Semperi videotega: fookuses on inimkeha, situatsioonid (tegevused, kostüümid ja lavakujundus) ning kommunikatsiooniraam on teatraalsed ning kontsentreeritud meeleseisundid (Härm 2003, 26) domineerivad narratiivsuse üle. Semper otsib oma teostes teadlikult eri materjalide, meediumite ja kunstikonventsioonide kombineerimisel tekkivaid uusi ja üllatavaid kokkupuutepindasid ning nendest tekkivaid mõjuallikaid. Tema loomemeetodit võib seega nimetada kunstidevahelise esteetika poeetikaks.  Metodoloogiliselt on etendusanalüüsi kombineeritud retseptsiooniuuringutega, täpsemalt enesekohase interpretatiivse fenomenoloogilise analüüsiga. Uurisin kahe lavastuse näitel, kas ja kuidas töötab psühholoogide Matthew Pelowski ja Fuminori Akiba (2011) transformatiivse esteetilise kogemuse mudel, kus nad eristavad metakognitiivse taju viit faasi: 1) eelootused ja enesekuvand, 2) kognitiivsed oskused ja lahknevuse ilmnemine, 3) sekundaarne kontroll ja põgenemine, 4) metakognitiivne ümberhindamine ning 5) esteetiline tulemus ja uued oskused. Kokkuvõtteks võib öelda, et see mudel osutus küll kasulikuks analüüsivahendiks, kuid nagu mudelid ikka, on liiga lihtsustav ja jäik. Esiteks on keeruline, kui mitte võimatu eristada vastuvõtuprotsessis eri faase, sest mõned neist näivad toimuvat paralleelselt. Teiseks, kuna see mudel näib põhinevat selliste visuaalsete objektide vastuvõtul, mida saab haarata tervikuna ja ühe pilguga, siis ajalise kestusega teoste puhul on uue info pealevoog pidev ja see sunnib vastuvõtjat alustama mudeldatud protsessiga ühe uuesti ja uuesti, liikudes pidevalt faasist 1 faasini 4. Kunstidevahelised ja teised hübriidsed teosed loovad uusi eneseväljenduse võimalusi, võimaldades kunstnikel ületada eri kunstiliikide ning kunsti ja mitte-kunsti vahelisi piire. Kuid olulisem on see, et kunstidevahelised teosed värskendavad vastuvõtja tajusid ja tähendusloome mehhanisme ning lõhuvad harjumuslikke tajuraame, valgustades nii läbi subjekti käsutuses olevate tajuraamide loogika, ning juhivad kunsti, ühiskonna ja vastuvõtja metakognitiivse analüüsi juurde. Kunstidevahelised etendused, mis suudavad endasse akumuleerida peaaegu kõikide teiste kunstiliikide väljendusvahendid ja isegi mitte-kunstilised valdkonnad, on eriti tugevad performatiivid, sest oma stiimulite rikkuse, etenduste keskmise kestvuse ja oodatava(te) tajuraami(de) tõttu on neil suur potentsiaal vastuvõtjat tugevasti mõjutada – transformeerida ning võibolla isegi häirida kogukonna või ühiskonna traditsioone ja norme.