Põhjus ja tagajärg. Ajalooline klimatoloogia teadusdistsipliinina

Kliima ja ühiskonna põimitus on tänapäeval üldaktsepteeritud teadmine. Paraku moodustab selle uurimine viisil, mis kvalifitseeruks oma­ette teaduseks, suhteliselt lühikese etapi Balti ajalookirjutuse traditsioonis. Esmalt oli nii loodus- kui ka humanitaarteadustes tarvis üldse jõuda tõdemuseni, et kliima on ajaloo jooksul muutuv nähtus ehk et kliimal on oma ajalugu. Teiseks oli vaja leida teaduslikud menetlus- ja jutustamisviisid, kuidas rääkida muutuvast kliimast ning kasutada neid andmeid, seletamaks kliimamuutuste mõju inimühiskonna ajaloolises arengus. Kliimaajalugu saab uurida, (1) toetudes looduse enda arhiivis sisalduvale infole ehk loodusteaduslikele andmetele, (2) toetudes ilmaelementide mõõtmisandmetele, mis moodustavad igas regioonis omaette teadus- ja kliimavaatlusajaloo, ning (3) analüüsides inimese poolt talletatud teavet kirjalikes allikates. Ajalooline klimatoloogia tegeleb põhiliselt viimase allikagrupiga ning arenes välja järk-järgult pärast Teist maailmasõda. Tänapäeval on ajalooliste klimatoloogide kogukond suur, ulatudes kõikidesse maailmajagudesse, ja uurimisspekter kirju. Üha rohkem on aga märgata pingutusi ühendada erinevate allikaliikide ja metodoloogiate pakutavat informatsiooni, et mõtestada lahti põhjuse ja tagajärje loogikat kliima ja ühiskonna interaktsioonis. Artiklis antakse aru Balti regiooni kohta tehtud ja tehtavast uurimistööst ning püütakse seda positsioneerida muu maailma pingutuste taustal.