SAKSA MIGRATSIOONIST LIIVIMAALE KESKAJAL KRIITILISI MÄRKMEID; PP. 16–36

Eesti ja Läti ajaloos etendasid 12. sajandi lõpust kuni 1939. aasta Umsiedlung’ini märkimis­väärset osa sakslased. Baltisaksa ajalookirjutus, mis teadusliku distsipliinina hakkas jõudsalt arenema 19. sajandi teisel poolel, domineeris oma seisukohtadega Vana-Liivimaa, st Eesti ja Läti keskaja olemusest kuni kohalike rahvuslike ajalooteaduste tekkeni 20. sajandil. Üheks selle dominantseks jooneks oli sakslaste rolli tähtsustamine ja põlisrahvaste paigutamine ajaloofaktorina marginaal­sesse osasse. Baltisaksa ajalookirjutusliku traditsiooni kujunemine langes perioodi, mil selle rahvus­grupi seisund tsaaririigis oli kõikuma löönud. Ent 1871. aastal leidis aset Saksamaa ühendamine, millele Baltimail entusiastlikult kaasa elati. Suure tõenäosusega pärinevad baltisaksa historio­graafia ajalookirjutuslikud impulsid ja arusaamad sellest, kuidas “maailm toimib”, Saksamaalt ning langevad perioodi, mil tunti 1871. aastaga seonduvast uhkust ja joovastustki. Baltisaksa historio­graafia on püüdnud keskaegse Liivimaa ja 19/20. sajandi saksluse vahele tugevat silda ehitada. Rahvas ongi peamiseks analüütiliseks kategooriaks, millega narratiivis kas otse või kaude operee­ritakse. Sealjuures on dominantseks jooneks saksa rahvusliku ühtsuse rõhutamine juba keskajast alates. Rahvuse kui analüütilise kategooria kasutamisel keskaja ajaloost kirjutades on aga palju küsi­tavusi. Enamasti on historiograafid omistanud sellele mõistele keskaja kontekstis uusaegse sisu. Artiklis on püütud saksa rahva ühtsuseidee realiseerumist keskaegsel Liivimaal vaidlustada ja näi­data, et ühiskondlik-seisuslik kuuluvus kaalus oletatava rahvusliku ühtekuuluvustunde üles. Pealegi ei ole võimalik ehitada kindlat silda Liivimaa keskaegsete ühiskondlike struktuuride ja neid täitnud saksa keeleruumist pärit inimeste ning baltisaksluse vahele nii, nagu vastav identiteet uusajal kuju­nema hakkas. Liivimaa keskaegsed katoliiklikud struktuurid ja inimesed nende sees ei olnud tule­vikku silmas pidades jätkusuutlikud. Liivimaa sõdade algaastatel kadusid mitmed keskaegsed inimühen­du­sed (ordu, katoliiklikud piiskopkonnad, vaimulikud ordud), jätmata endast maha reaalset vere­sidemele tuginevat jälge. Baltisaksa ajalookirjutus välistab ka igasuguse võimaluse saksa ja kohaliku rahvastiku põimumiseks perekondlikul tasandil keskajal. Autor pole aga sugugi nii skeptiline. Vallu­tusega teravasse konfrontatsiooni sattunud poolte vahel on sõlmunud abielusidemeid ka mujal, näiteks normannide ja anglosakside vahel pärast 1066. aasta Hastingsi lahingut Inglismaal. Nii Liivi­maa vasalliinstitutsiooni puhul kui ka linnaühiskonnas pidid sidemed kohaliku rahvastiku ja sisse­rändajate vahel sõlmuma. Kindlaid andmeid saksa naiste saabumisest, tasakaalustamaks siinset meeste maa­ilma, paraku pole. Sakslaste sisserändel võib üldse mitmeid jõnkse sees olla ja seda eelkõige Saksamaad laastanud epideemiate, eriti aga keskaegset Euroopat lainetena laastanud katku tõttu. Siinse saksa idaasustuse kujunemine vajab tungivalt võrdlevat historiograafilist revisjoni. Vastasel korral kirju­tatakse jätkuvalt ümber 19. sajandi ja 20. sajandi esimese poole baltisaksa mõtte­tsentri­test lähtuvaid vaateid Liivimaa ajaloole.