TALLINLASE UNISTUS NOBELI RAHUPREEMIAST; pp. 136–147

Nobeli auhinna saajate hulgas eestlasi seni veel pole. Kõige lähemal sellele rahvusvaheliselt prestiižikale preemiale oli eesti rahvusest Tsaari-Venemaa diplomaat ja õigusteadlane Friedrich Martens (1845–1909). Ta oli 1884. aastast Haagi Rahvusvahelise Arbitraaži alaline liige ja Rahvus­vahelise Õiguse Instituudi president, seega selle instituudi, millele 1904. aastal anti Kristianias (praegune Oslo) Stortingeti Nobeli komitee rahuauhind, juhataja. Hiljem esitati Nobeli kirjandus­preemia kandidaatideks mitmel korral Marie Under ja Jaan Kross. Selles seoses võiks veel mainida füüsikalise keemia väljapaistvat tegelast Friedrich Wilhelm Ostwaldit (1853–1932), kes sai Nobeli keemiapreemia 1909. aastal. Ostwaldit sidusid Eestiga osalt tema õpingud ja teadustöö Tartu üli­koolis 1870. ning 1880. aastail, aga ka tema Esimese maailmasõja algul visandatud visioon Põhjamaade liit­riigist Rootsi juhtimisel, kuhu oleks kuulunud ka Eesti. Seda visiooni tutvustas ta lähemalt 1914. aastal Stockholmis muuhulgas Rootsi Sotsiaaldemokraatliku Partei esimehele, hilisemale Rootsi pea­minist­rile Hjalmar Brantingile ja eesti rahvuslikule aktivistile Aleksander Keskülale. Vastupidiselt eelmainituile käivitas aga üks eestlane, Konstantin Komets, iseenda Nobeli auhinna kandidaadiks esitamise kampaania. Enne aga veidi Kometsi kavatsuste poliitilisest taustast.